“Klaasvastupanu” / “Glass Struggle” on kestev kunstiline otsing, mis tegeleb klaasi kui paradoksiga: ühalt habras, teisalt tugev ja ülimat vastupanu osutav. Klaasist on näiteks kõrgendatud julgeolekuga ehitised ning paavstki sõidab (klaas)kuulikindlas autos. Uute klaasivalmistamistehnoloogiatega on kaasnenud olulised muudatused tootmisprotsesside, materjali kvaliteedi ning selle kättesaadavuse osas.

Klaasi võib vaadelda ka demokraatia sümbolina – avatud, läbipaistva ja võrdse dialoogina rahva ning võimukandjate vahel. Samas vihjab see materjal ka totalitarismile – ühiskonnakihtide lahknemisele ning võimalikule, peatselt realiseeruvale või juba aktualiseerunud korporatiivsele luupainajale. Kes meist poleks enam läbipaistev, kes ei näeks iseenda (kõver)peegeldust ekraanilt, aknaltki?

Varjumaks üldsuse huvi eest, kasutab võimuaparaat kamuflaažina peegeldav-läbipaistvat pinda. Nõnda saab klaas ja aknad arhitektuuris kaasava (läbipaistev) või välistava (peegeldus) tähenduse, vastavalt sellele on ka ruum avatud või suletud. "Klaasvastupanu" probleempunktid koonduvad vaataja/vaadatava ja jälgija/jälgitava binaarsuse ümber.

Klaasil on kaks erinevat ontoloogilist staatust – esemeline ja virtuaalne. Klaasile on omane liminaalsus. Klaasi võib vaadelda ka barjäärina erinevate ühiskonnagruppide vahel. Valitsemis-, võimu- ja/või finantsinstitutsioonide kontekstis avaldub akna virtuaalus autoportreena, mis kujutab sealset keskkonda ja taasesitab seda näitemänguna; ning seda mõlemal suunal – olenevalt sellest, kummal pool vaataja seisab ning kas pind on läbipaistev või mitte. Või mõlemat korraga.

Üheks võimuaparaadi instrumendiks on jälgimistegevus. See näitlikustab turbulentsetel aegadel ka võimu enese haavatavust. Järelevalve kapitalism kasvab jõudsalt, meelitades inimesi ligi lubadusega luksusele, et seejärel neid endid isikluandmete kaudu kaubastada. Isikuandmetega kaubitsemine on inimkaubanduse uus hübriidvorm. Ainuke võimalik revolutsioon, mida tänapäeval ette võib kujutada, on privaatsuspõhine vastasseis. See hõlmab nii igapäevaelu kui ka mastaapsemat meelelaadi ja hoiakut. Kosmilistesse kõrgustesse ulatuvad isikuandmetega kauplevad korporatsioonid tuleb võtta vastutusele nii sisu usaldusväärsuse kui ka oma maksuandmete õigsuse eest – näiteks läbi hüvitiste.

Koostöös dramaturgi-luuletaja Maria Leega on "Klaasvastupanu” satelliit www.struggle.glass nähtav nii veebis kui ka ühel skulptuuridest (“O.H.T. ehk Orbiidilt Hälbinud Tehiskaaslane”). Näituse graafiline disainer ning veebiversiooni kontseptualiseerija-disainer on Maria Muuk koos Patrick Zavadskisega. Näituse kujundaja on Arvi Anderson.

Maria Lee

KLAAS KUI BARJÄÄR

Klaasi poleks vaja, kui kahe keskkonna vahel ei oleks konflikti. “Usaldav klaas” on oksüümoron. Klaas on selleks, et korraga end kaitsta kui ka vastast spioneerida. Aknaklaas kaitseb kliima eest, lubades ometi väljavaate. Akvaariumiklaas või loomaaias kiskjate ja nende vaatlejate vaheline klaas aitab säilitada keskkonda ja võimaldab ohutult jälgida. Lind ei näe klaasi, lendab vastu aknaid end surnuks. Klaas on inimtekkeline võimuinstrument.

Kui kirjeldada iseend klaasina – klaasnõu, klaaskuulina, klaaskupli all vangistuses olevana – räägime harilikult haprusest, iseenda vajadusest end keskkonna vastu kaitsta, olles ometi väga haavatavad, sest võim töötab alati moel või teisel kahesuunaliselt. Kardame, et oleme liiga läbinähtavad. Et iga löök võib meid purustada. Samas on sel oma võlu: armastust ei ole haavatavuseta; ilma oma verd ja soolikaid sõna otseses mõttes teise hõlma määrimata, avame end justkui klaasi tagant, olles täielikult nähtavad, kuid kaitstes end ja teist täieliku kokkusulamise, kokkukasvamise eest. See valu ja võlu innustab kunstivorme oma kõrgemates ja madalamates stiilides katsetama täieliku läbipaistvuse illusiooniga, olgu reaalse klaasi või virtuaalsega, foto, videokaamerate abil – inimene kui loomaaialoom, ülejäänud liigist välja astuv ekspositsioon; see on ühtaegu alandav, täielikult haavatav positsioon; teiselt poolt võimestav – võtta peategelase roll, taandada vaatleja anonüümseks massiks. Aga oluline on selle juures kas materiaalne või kujutletav barjäär. Teatris räägitakse “neljandast seinast”, mis sisuliselt pole samuti muud kui metafoor klaasist, aknast. Meie jälgime, aga nemad “ei tea”, et me jälgime.

Klaas võib aga olla ka ligipääsmatust, tugevust sümboliseeriv element. Klaasjas pilk tähendab läbitungimatut pilku, mis emotsioone ei reeda. Jää kui naturaalselt esinev klaas: muudab oma südame jääks – s.t., miski ei saa haavata, ühtegi tundevirvendust ei lubata ligi, olgu või metafoorid eri versioonides “jääkuningannadest”, olgugi siin rõhk rohkem temperatuuril ja mitte klaasisel haavamatusel.

Kui loodi esimesed automobiilid, kasutati akendes tavalist klaasi, mis kokkupõrkel purunesid suurteks teravate servadega tükkideks nii et kui avariissesattunu ei surnud löögi tagajärjel, siis väga tõenöoliselt sai surmavad haavad klaasikildudest. Tänapäeval kasutame karastatud klaasi, nõudlikematel juhtudel lamineeritud klaasi. Ja ometi, olgu klaas kui tahes vajalik vahend inimesele, kes temaga opereerib ja teda manipuleerib, hakkab klaas võimalusel inimvõimule vastupanu osutama; ta ei pruugi enam olla relv, vaid agressor ise, astudes vastu väärkasutusele, osutudes vigade esinemisel eluohtlikuks. Nii toimib muidugi ka iga teine ressurss. Alles me vahetasime klaasi vastupidavama ja odavama läbipaistva plasti vastu, ja juba upume sõna tõsises mõttes plastjääkidesse.

Ning muidugi küsimus klaasist kui illusioonist – peegeldajast, simulaatorist, mis muudab mis tahes nähtuse justkui käegakatsutavaks 2D kujutluseks. Narkissos vaatles oma peegeldust tiigiveel nii kaua, et suri – mõjus metafoor, mis aga psühholoogiliselt on ebaveenev. Peegelpindade, veel enam aga ka video- ja fototehnika ajastul oleme aga kõik moel või teisel nälga surevad nartsissistid, pidevalt teadlikud sellest, et meid võidakse vaadelda, sest me ise vaatleme kogu aeg teisi. See on kahesuunaline panoptikum. Klaas kui peegelpind paneb meid modifitseerima oma käitumist, sunnib meid fabritseerima oma autentsust. Enam kui kunagi varem oleme väga teadlikud sellest, millised me välja näeme ja tõenäoliselt mõtleme sellest pidevalt palju kordi rohkem kui meie sajanditagused esivanemad. Kui iga mõte on tegu, siis mis tegu on enese välimusele mõtlemine? Kes on patuta, visaku esimene kivi. Need, kes elavad klaasist majades, ärgu pildugu kive.

Psühholoogiliselt aga näikse nii, et mida enam me tegeleme pealispindade, iseenese ja teiste fassaadidega, seda enam kaotame valvsust tegeliku sisu üle. Iga internetti laetud pildiga, iga liigutusega internetis anname järjest enam oma privaatsusest ära; vaateakendel oma mööduvat peegeldust kohendades näime unustavat klaassilmsed kaamerad, mis meid igal sammul jälgivad. Lollitame end mõttega, nagu võim oleks veel meil, nagu meie oleksime jälgijad; ja vahel ehk hoopis vastupidi – nagu keegi tahaks meid jälgida, nagu võiksime kellelegi huvi pakkuda, kui tõepärane tegelikkus on lihtsalt see, et me oleme kogu aeg jälgitavad, me ise olemegi turvarisk, aga ilmselt suurema osa ajast ei jälgi meid ei naaber, ei taevas uitavad satelliidid, ei jumal, ilmselt mitte lähim sõbergi.

Ja klaaspindadele pühendudes kaotame tihti valvsuse selle üle, mis tegelikult nende taga toimub, ja unustame end jälgima iseend nii, nagu seda võiks teha keegi teine. Klaas on inimese võimuinstrument, aga kes meist on veel inimesed, kellel on võim?

Mu süda on klaasist ja mu närvisüsteem on klaasist ja mu teadvus on klaasist ja kõiges on mõrad sees. Ainult mu keha, see amorfne, aegajalt tülgastav ja ometi ainus, mis mind tõeliselt koos hoiab ja mis samuti näitab lagunemise märke, on põletamata savi ja vormitu liiv ja käib mu klaasist mitteolemisel kaasas ühest katastroofist teise.

Kui kord ka mu keha klaasiks saab, piisab vaid toolilt kukkumisest või kõnniteel komistamisest ja siis ei pane mind enam keegi kokku.

Võib-olla põletab armastus, võib-olla süütunne, võib-olla mõttetus (kuigi see viimane tundub pigem nagu vesi, mis kõik nurgituks lihvib). Võib-olla hirm, kirg või üksindus.

Võib-olla mingi sisemine, haprast kristallklaasist teadmine – pigem vist aimdus – maailmast, milles ma tahaksin elada, kui oleksin sündinud teise eksistentsi või mateeriasse.

Selleks, et füüsis klaasiks puhuda ja kildudeks pilduda, koos kõige muuga.

Mõnikord lööb arusaamine, et tegelikult me oleme kõik eraldi inimesed ja meie vahel on mõõtmatud vahemaad, isegi kui me oleme kõige kirglikumates embustes. Et me suhtleme ainult oma mõtte äärealadega, kõik muu jääb meisse enesesse nagu ürgloomad kivisse.

Ja üksi, kui me ärkame, kui riietume, kui nutame vannitoapeegli ees, üksi oma hommikulehtede ja kohvidega. Kes meid õieti näeb? Peale selle süsteemi verrekasvanud, kõikjalolevate emotsioonitute kaamerate? Kes näeb meisse, kui me täiesti põhjendamatult lõhume ära oma võimalusi, kui me end saboteerime mingisuguste komplekside ja sündroomide pärast, mille põhjuseid me isegi enam ei mäleta?

Võib-olla nad näevad meie skeletini, võib-olla nad skanneerivad läbi meie kasvajaalti lihaskoe, meie tõbise vere, aga kas nad sealjuures näevad, kuivõrd me tegelikult püüame ennast eitada, end tulevikule pühendada? Kas nad on võimelised nägema meie armastust, mille külge me kõigest hoolimata, elupõletajalikult klammerdume? Näevad nad meie kirglikke, meeleheitlikke püüdlusi?

Ma arvan, et ei.

Oleks siis vähemasti, et me ise teineteist näeme.

Lahkus – sõnana nii jahe, neutraalne, justkui midagi külmalt vooruslikku; viskus vastu klaasi ja murdis nii iseenese kui klaasi. Mõrad klaasis avaldusid selles, et iga järgmine rünnak võis ta lõplikult maatasa teha; mõrad lahkuses tulikülmade ärkamistena, mis soontena jooksid igas heatahteavalduses, igas helluses. Kõigest hakkas peenikese ämblikuvõrguna läbi jooksma teadmine õige pea aset leidvast reetmisest, seetõttu hakkas kõike dikteerima põhjus ja tagajärg, strateegiad, agentsus. Kummalisel kombel polnud elu enam jõevool või kevadine lehteminemine, vaid etturite ja ratsude käigud, šahmatid ja võrgutused.

Aga ei, seda ei saa lubada; see ajab pead sassi, see keerab südamed tagurpidi. Ei, siit selg ees taganeda, taganeda, las uksed sulguvad, las valgus kustub.

Tagasi öhe, kus juhatab intuitsioon; paekivi praguneb, jää kildub; mitte mingeid mõrasid.

Kui kukkuda, siis ilma hoiatuseta.

Ma käisin koolis, aga mõtted vist mujal, sest miks ma muidu ei mäleta, mis saama hakkas. Uues koolimajas lõhuti ära uks. Professor ütles, et kõik need purunemised viitavad järjekordsele katastroofile. Et püüdke ainult veel meie serviisi kildudeks pilduda.

Olime kord mitmekesi saalis. Puhkasime ja arutlesime. Jõin vett. Ja siis korraga – mis minuga toimus? –, selgitades venekeelsele kursusekaaslasele parajasti, millest me teised just rääkinud olime, lasin veeklaasil sõrmede vahelt välja libiseda. See oli pooltahtlikult. See oli impulsiivne. See oli minu klaas. Ma ei arvanud, et ta katki läheb.

Aga läks. Püüdsin killud kokku korjata – nii paljudeks väikesteks nähtamatuteks kildudeks pole kunagi miski purunenud –, aga keegi ei aidanud mind, ega ma isegi eriti ei viitsinud. Ometi sai selgeks see, et miski tõesti viitab süvastruktuuride ümberpaigutumisele ja sellele, et ees on hävingu ja kataklüsmide ajastu. Ja veel enam, ma olin seda ise põhjustanud – mitte kogemata, vaid omaenda sadismist. See polnud enam kaugete instantside mäng.

Ukse me saime uue, ja kardinad saime uued, kuigi need akende eest pidevalt ära kukkusid. Aga selle üle ainult naerdi.

Ühes unes kukkus keegi jalgrattaga nii, et ta pupillid paindusid ovaalseks ja ta jäi pimedaks; me elasime läbikäidavas klaaskabiinis, katsime seinad kardinatega ja lukustasime uksed, nagu poleks meid kodus; lasksime sõpradel endale suppi teha, sest olime nälga suremas; kohtusime ostukeskuse turvaväravates, rääkisime keset koridori kõikidest asjadest, mis meid vihastavad.

Vaenlaste hulk võib küll olla mitmekordistunud neil viimastel aegadel, mil ma ei ole päris mina ise, veel vähem keegi teine.

Torm rebib teatri plagu nagu suureks valgeks kassiks maskeerunud tuul, ja ma ei saa eitada, et hetkiti tahaksin olla keegi, kes ei usuks, et selline ilm olemas võib olla.

Keegi, kes on veel kolmekümneseltki noor.

Keegi, kes ei vea enda järel kõike, mis iial valesti on läinud.

Keegi, kes ei lähe vabasurma ilu pärast, vaid kelle jaoks on vaid üks kriteerium: lõbus, huvitav, rõõmus.

Sest selle ilu mõistega, mõiste avamisega, olen endale küll paraja karuteene teinud.

Ma usun – tahtsin öelda, et arvan, aga tegelikult ei arva; lihtsalt usun –, et sõna “ilus” on algupäraselt seesütlevas käändes. Kui sa oled ilus, siis tähendab see, et sa oled ilu sees, tähendab, oled minetanud iseend, pole sa ise, oled vastuvõtja, oled avatud olevale: ilule. Kui sa oled tõeliselt ilus, siis sa ei muretse, kas sina ise oled ilus. Kui sa oled päriselt elus nagu “elu sees”, siis sa ei mõtle, kas see oled sina, kes elab. Sa ei saa end vaadata kõrvalt nagu kedagi, kes on, sest sa oled täielikult selle sees; nii, nagu ollakse mängu sees, nagu ollakse lummuses, nagu ollakse unes.

See võib olla sekundid, see võib olla eluaeg – see hetk puhast olemist. Hetk, mis pole ajas; on väljaspool aega; on Augenblick.

Ilu on muutuv, fikseerimatu. See pole totaalne või absoluutne, igaühe jaoks samal moel, samal määral. Ilu võib olla milles iganes – ja võib mitte olla. Võib kaduda niisama kiiresti, kui end ilmutas. See on katkematu dialoog sinu enese ja sind ümbritseva vahel, nagu helilained või valgusosakesed.

Unes oli, et mul oli kaks venda. Üks oli hiljuti ära surnud. Teine ütles temast kohe pärast surma lahti ja kahtlustati, et see teine oligi ta tapnud. Esimene vend oli idealist ja teine vend oli materialist. Ja siis veel olin mina. Ma kas kahtlustasin ise, või kahtlustati mind, et teine vend leiab oma surma minus. Ma püüdsin kõigile selgeks teha – endale, surnud vennale ja teisele vennale –, et me kõik oleme õnnetud. Esimene oma idealismis, teine materialismis, ja siis mina. Et see lahtiütlemine või lõputegemine või kõik see muu, see polnud mingi lihtne rahulolev lahendus. Me kõik magasime väikestes piklikes tühjades tubades, selg vastu külma seina, ihuüksi. Me olime alati niimoodi maganud, isegi et nad olid mu vennad ja nad olid kõrvaltubades, ja sellepärast kõik see juhtuski.

Üks mees tahtis nii väga, et teda nähtaks, et rebis oma silmadelt silmi ja paiskas neid pimedasse saali iseendale vastu helkima ja helendama, iseend vaatama; rebis oma silmadelt tuhandete kaupa silmi, kuni ta nägu ja käed jooksid verd ja ta ei näinud enam midagi.
 Karjed jäävad.

 Ta on kadunud unne ära
 siinpool on teda vaid kübe
 kõik muu temast on laiali selles,
 et kas tuleb uni või und ei tule
 ja kui sügaval alateadvuse metafoorides
 seekord ta ära käib
 sealpoolne on kuidagi pärisem

Kellelgi oli voodi kõrval peegel, et öösel ootamatult üles ärgates oleks teadmine, et ta on veel olemas. See tundus mõistetav: kust muidu tead, et olemas oled, kui end peeglist ei näe. Aga miks peegel. Miks mitte hing. Miks mitte kõik, mida endast näed ilma peeglita – käed, jalad, kõht, rinnad. Miks mitte armastatu, miks mitte raamatud, klaver, kass.

Ei – mul on vaja näha mu silmi; isegi kui videvikust varjutatuid, pimedusest pilkaseid. Ma asetan käed risti oma rinnale, fikseerin ära mõlemad õlad ja randmed, ja tunnen taas, et olen olemas. Ma puudutan läbi poolune krobelist krohvitud seina, sest see ütleb mulle, et maailm mu ümber on päris, isegi kui tegelikult ei ole. Mida karedam on maailm, seda enam on ta päris; iga pehmus reedab valet. Ma kaevan oma sõrmed kehasse, mis on pehme, mis on vale, illusoorne, mida ei ole olemas, ja ootan hommikut, et uuesti, jätkuvalt küsida, mis on päris.

Kõige rohkem on päris see peegelpind, nii sile, et peegeldab, ilma ühegi poori, auguta. Ainult see on päris. Kõik pehme, poorne, roiskuv, vananev on illusioon.

Me matame ta mulda ja kastame kalmukünka üle. Sa, kadunuke, oled tint meie kampsunikiududes, kuivatuspaberis. Kadumatu ja ebareaalne.

ja peab alati olema keegi, kes näeb, võib-olla tagasivaatepeegel, peab olema keegi kes hoiab nuga kõrva ääres (enda või minu) ja keegi, kes teab, kes teadis juba kolm aastat tagasi või kolmteist aastat tagasi.

ja kellel ei ole naljakas näha, kuidas ma reetsin kõik tollase ja kui raske ja kui hõlbus on mul praegu olla siin. keegi, kelle jaoks ma olen väikekodanliku idiotismi ja väikemeelsuse-pisihingelisuse kehastus ning kes võib-olla ootab mu surma, olgu otseses või ülekantud tähenduses, sügavas inimlikus hooles ootab mu taassündi, sest kunagi minust eendus nurki, millest võib-olla oleks võinud kinni haarata.

aga kuivõrd see keegi võib-olla ongi alati olemas, samavõrd on paratamatu, et ma ta igas uues kehastuses reedan, näen unes alatuid võõraid, sest oma rongimentaliteedis küsin ma rööbaste järele; olen tema marionett võõrastes magnetväljades, isetahtsi katki kahe süsteemi vahel.